Rüütli soomus ja relvad

Rüütli soomus ja relvad

Rüütli kõige väärtuslikumad esemed olid tema soomus, relvad ja sõjahobune. Need kolm eset olid väga kallid, mis tähendab, et ainult rikkad said endale rüütliks olemist lubada. Paljud rüütlid lootsid vaenlaste linnade vallutamisel röövimisega osa kuludest tagasi saada.

Soomus

Keskajal kandsid rüütlid rasket metallist soomust. Soomuseid oli kahte peamist tüüpi: ketipost ja plaadisoomus.

Ketipost

Ketipost tehti tuhandetest metallrõngastest. Tüüpiline ketipostisoomus oli pikk mantel, mida nimetatakse hauberkiks. Rüütlid kandsid soomuse all polsterdatud mantlit, mis aitas neil soomuse raskust kanda. Ketiposti hauberk võib kaaluda kuni 30 naela.

Kuigi kettpost oli paindlik ja pakkus head kaitset, võis selle läbistada nool või õhuke mõõk. Mõned rüütlid hakkasid kaitsmiseks lisama metallplaate oma keha oluliste osade kohale. Varsti olid nad täielikult plaadisoomustega kaetud ja nad lõpetasid ketiposti kandmise.


Rüütel ketis
kolmapäevaks
Plaadist soomus

1400. aastateks olid enamikul rüütlid seljas täies soomuses. See soomus pakkus paremat kaitset, kuid oli vähem paindlik ja raskem kui kettpost. Täiskomplekt plaatsoomust kaalus umbes 60 naela. Paljudel soomustükkidel oli ainulaadne nimi.

Siin on mõned erinevad plaatsoomuse tükid ja mida nad kaitsesid:

Rasvad - pahkluud ja vasikad
Sabatonid - jalad
Poleyns - põlved
Reied - reied
Gauntlets - käed
Vambrace - käsivarred
Pauldron - õlad
Rinnaplaat - rind
Rerebrace - õlavarred
Kiiver - pea


Soomus hobusel võitlemiseks
Waltersi kunstimuuseumist (Duckstersi sildid) Relvad

Keskaja rüütlid kasutasid mitmesuguseid relvi. Mõni relv oli hobusel laadimisel efektiivsem (näiteks pael), teised aga paremini käsitsi võitlemiseks (näiteks mõõk).

• Pits - pits oli pikk metallist otsaga puidust varras ja käekaitsed. Kuna pael oli nii pikk, sai rüütel oma hobuse juurest rünnata. See andis rüütlile jalaväelaste ees tõsise eelise. Lantsi abil sai ka vaenlase rüütlid hobustelt maha lüüa.
• Mõõk - mõõk oli eelistatud relv, kui rüütel oli maha tulnud või kui tema lahing oli lahingu ajal katki. Mõni rüütel eelistas ühe käega mõõka ja kilpi, teine ​​aga suuremat kahe käega mõõka.
• Mace - Mace oli suure terasest peaga klubi. Need relvad olid mõeldud vaenlase purustamiseks.
• Pikkvibu - paljud rüütlid pidasid pikki vööri argpüksiks. Pikkvibust sai aga keskajal lahingute võitmise peamine osa. Pikkvibu võis rünnata eemalt või lossimüürist.

Soomusrüütelkolmapäevaks Sõjahobune

Rüütli üks olulisemaid omandusi oli tema sõjahobune. Seda hobust treeniti lahinguks. See ei pelgaks verd ega võitlust. Hea sõjahobune võib rüütli jaoks tähendada elu ja surma vahet.

Rüütli sõjahobust nimetati hävitajaks. Hobune kandis kaitseks ka raudrüü, sealhulgas kaela, pea ja külgede katmiseks metallplaate.

Piiramisrelv

Rüütlid pidid teadma ka piiramisrelvade kasutamist. Need olid kindluste hõivamiseks kasutatud erirelvad.

• Kellatorn - kellatorn oli kõrge veerev torn, mis võimaldas sõduritel kindlalt lossimüüridele läheneda. Kui nad lossi on jõudnud, väljuvad nad tornist seinte ülaosale.
• Katapult - katapult võib lossi seintele visata hiiglaslikke rändrahne. Need rändrahnud võivad lõhkuda müürid ja hävitada lossi sees olevad hooned.
• Patareijäär - Peksnud oinas oli tohutu raske palk, mida kasutati lossi väravate purustamiseks.

Huvitavaid fakte rüütli soomuse ja relvade kohta

• Rüütlid pidid soomuste selga panemist ja kandmist harjutama. Hobusel sõitmine ja nii raske soomusega võitlemine nõudis oskust.
• Plaadist postiga soomusülikonda tunti mõnikord rakmetena.
• Mõnikord olid sõjahobused varustatud raudratsudega, mida sai kasutada jalaväelaste vastu relvana.
• Mõni kahe käega mõõk oli tublisti üle viie jala pikk.