1964. aasta kodanikuõiguste seadus

1964. aasta kodanikuõiguste seadus

1964. aasta kodanikuõiguste seadus oli üks olulisemaid kodanikuõigusi käsitlevaid seadusi Ameerika Ühendriikide ajaloos. See keelustas diskrimineerimise, lõpetas rassilise segregatsiooni ning kaitses vähemuste ja naiste hääleõigusi.


Lyndon Johnson kirjutas alla kodanikuõiguste seadusele
autor Cecil Stoughton
Taust

The Iseseisvusdeklaratsioon kuulutas, et 'kõik inimesed on loodud võrdseteks'. Riigi esmakordsel moodustamisel ei kehti see tsitaat siiski kõigi, ainult jõukate valgete maaomanike kohta. Aja jooksul läks asi paremaks. Orjad vabastati pärast kodusõda ning 15. ja 19. muudatusettepanekuga anti hääleõigus nii naistele kui ka mitte-valgetele inimestele.

Nendest muudatustest hoolimata leidus siiski inimesi, kellelt nende põhilisi kodanikuõigusi ei võetud. Lõuna-Jim Crowi seadused lubasid rassilist eraldatust ja soolist, rassilist ja usulist diskrimineerimist. Kogu 1950. aastate ja 1960. aastate alguses võitlesid sellised juhid nagu Martin Luther King Jr kõigi inimeste kodanikuõiguste eest. Sellised sündmused nagu märts Washingtonis, Montgomery bussi boikott ja Birminghami kampaania tõid need probleemid Ameerika poliitikas esiplaanile. Kõigi inimeste kodanikuõiguste kaitsmiseks oli vaja uut seadust.

President John F. Kennedy



11. juunil 1963 President John F. Kennedy pidas kõne, milles nõudis kodanikuõiguste seaduse kehtestamist, mis annaks „kõigile ameeriklastele õiguse olla teenitud avalikkusele avatud ruumides” ja pakuks „suuremat hääleõiguse kaitset”. President Kennedy hakkas Kongressiga koostööd tegema uue kodanikuõiguste seaduseelnõu koostamiseks. Kennedy mõrvati aga 22. novembril 1963 ja president Lyndon Johnson võttis selle üle.


Lyndon Johnson kohtub kodanikuõiguste juhtidega
autor Yoichi Okamoto
Sisselogitud seadustesse

President Johnson soovis ka uue kodanikuõiguste seaduse eelnõu vastuvõtmist. Ta seadis arve üheks oma prioriteediks. Pärast arve töötamist täiskogu ja senati kaudu allkirjastas president Johnson seaduseelnõu 2. juulil 1964.

Seaduse põhipunktid

Seadus jagunes 11 osaks, mida nimetatakse pealkirjadeks.

• I jaotis - hääletamisnõuded peavad olema kõigile inimestele ühesugused.
• II jaotis - keelatud diskrimineerimine kõikides avalikes kohtades, näiteks hotellides, restoranides ja teatrites.
• III jaotis - Juurdepääsu avalikele rajatistele ei saanud rassist, usust või rahvuslikust päritolust keelduda.
• IV jaotis - nõutakse, et riigikoole ei eraldataks enam.
• V jaotis - andis kodanikuõiguste komisjonile rohkem volitusi.
• VI jaotis - Riigiasutuste keelatud diskrimineerimine.
• VII jaotis - Tööandjate keelatud diskrimineerimine rassi, soo, usutunnistuse või rahvusliku päritolu alusel.
• VIII jaotis - nõutakse, et valitsusele esitataks valijate andmed ja registreerimisandmed.
• IX jaotis - lubatud tsiviilõiguste kohtuasjad viia kohalikest kohtutest föderaalkohtutesse.
• X jaotis - asutatud kogukondlike suhete talitus.
• XI jaotis - Mitmesugused.

Hääleõiguste seadus

Aasta pärast kodanikuõiguste seaduse allkirjastamist võeti vastu teine ​​seadus, mida nimetatakse 1965. aasta hääleõiguste seaduseks. Selle seaduse eesmärk oli kindlustada, et valimisõigust ei rikutud ühelgi isikul „rassi või nahavärvuse tõttu”.

Huvitavaid fakte 1964. aasta kodanikuõiguste seaduse kohta

• Seaduse poolt hääletas suurem osa vabariiklastest (80%) kojas kui demokraadid (63%). Sama juhtus ka senatis, kus selle poolt hääletas 82% vabariiklastest ja 69% demokraatidest.
• 1963. aasta võrdse palga seaduses öeldi, et meestele ja naistele tuleks sama töö eest maksta sama raha.
• Lõuna-demokraadid olid kindlalt seaduseelnõu vastu ja filmisid 83 päeva.
• Enamik hääletamisnõudeid, mis ületasid vanust ja kodakondsust, kaotati hääletamisõiguse seadusega.
• Martin Luther King noorem osales president Johnsoni seaduste ametlikul allkirjastamisel.